Minu bali mälestused



Allolev üllitis on kirjutatud tegelikult aastal 2013 ning avaldatud esimest korda 2015. aastal, kui Balil sahtlisse kirjutatud mälestused esimest korda avalikuks tegin. Endalegi huvitav ja samas veidi veider lugemine, sest nii palju on selle pika, kuid samas lühikese aja jooksul muutunud. Samas Bali müsteeriumlik vibe
elab endiselt Bali kohal...

Ainult sellised udumunad nagu mina alustavad oma kahekuist Aasia reisi nii, et unustavad kogu vahetusraha sõbranna juurde diivani peale, arvuti Perthi lennujaama ja lasevad oma Iphone’i ära varastada juba esimesel nädalal. Endisele kommunikatsiooniinimesele tundub see mõistagi maailma lõpuna, kuid lõppkokkuvõttes osutub kõige väärtuslikumaks kogemuseks üldse, mida ei vahetaks ei kullakangi ega uue tehnika vastu — ever!

Bali võtab mind vastu vihma ja sellest tingitud meeletu liikluskaosega. Plaanipärane tunnine taksosõit Ubudisse kulgeb pea poole pikemaks, olgugi, et kilomeetreid jääb kahe linna vahele vähem kui 25! Imekitsad teed, mopeedide ja sõidukite rohkus aga muudavad isegi väikeste vahemaade läbimise tundide pikkuseks. Seejuures räägib taksojuht, et tõsiseid õnnetusi juhtub Balil harva, sest üksteise vastu ollakse sõbralikud ning selle asemel, et möödasõitjale vihaselt rusikaga vehkida ja sinna juurde veel signaali keevitada, antakse kaasmaalasele ikka teed. Signaali lastakse küll ja liiklus on seetõttu väga mürarikas, kuid seda pigem seetõttu, et anda endast märku, et ma olen ka siin keset seda keerist. Tallinna vihastele autojuhtidele, kes tuututavad isegi siis, kui Sa viiekümne alas viiekümnega sõidad ja peenemat masinat ei oma, oleks siit palju õppida.

Kohalike kabariiditunnetus on millimeetrine. Enamik turiste vedavad autod on väikese mootoriga suured bussid ja see kuidas ning mismoodi nad suudavad neid autosid seal liikluses nii sujuvalt keerutada, on ahmima panev.  Ja enamikel autodel on küljepeeglid alles ning mõlkis autod on pigem erand kui reegel.

Pimedas sõitmine on natuke kõhe ja mul on kõht jube tühi, sest lennukis kaardiga maksta ei saanud ja sularaha mul teadupärast polnud. Arvuti kaotamine teeb natuke morniks ja üldse on kuidagi tusane olla selle vihma sees. Kui ma aga oma hotelli kohale jõuan ja kõik tingimused mu rahuloluks täidetud saavad, see tähendab küll ainult täis kõhtu ning sõbralikke hotellitöötajaid, kes mind igatpidi hellitada ja paitada tahavad, kukun voodisse ja mõtlen, et tegelt on ju kõik hästi ning kaks kuud mittemidagi tegemist võib alata, arvutiga või arvutita, vahet ju tegelikult ei ole. Asjad on ajutine nähtus ja ilma nendeta elamine on ausõna võimalik! Hetkel olen rõõmus ainuüksi seetõttu, et keegi teine on mu koiku üles sättinud, toob mulle süüa ning muretseb, kuidas ma ennast tunnen täna, homme ja ülehomme hommikul, lõunal, õhtul.. Tehtud töö kannab pirakaid vilju ja ma jään vist muie näol magama.

Balilased on ilmselt ühed maailma kõige heatahtlikumad ja abivalmimad inimesed kogu maal. Vaatamata sellele, et nad on ikkagi maruvaesed, on nende tänulikkus lihtsalt uskumatult siiras ja soe. Ilmselt on Eesti inimesel kohati raske uskuda seda siirust ja on lihtne mõelda, et nad selja taga ilmselt üritavad Sulle siiski miskit pähe määrida. Aga ei ole, nad on seesmiselt tõepoolest sama nunnud, kui nad väljapoole paistavad. Balil ei pea kunagi muretsema sellepärast, et midagi jääb saamata või tegemata. Kui suvaline Ketut, kelle poole tänaval pöördud, ei oma hetkel vastavat teenust või toodet, leiab ta Sulle kohe sõbra, sugulase või muu lehmalellepoja, kes asja joonde ajab, olgu selleks öömaja, roller või kasvõi pudel õlut, kui kõik poed kinni on. Seda mõistagi väiksemates kohtades, mitte turismimagnetites nagu Seminyak või Kuta. Seal kehtivad teised reeglid, sest on turistidest üleküllastunud. Aga võite kindlad olla, et kui Te kauplete hinna kasvõi omahinnast alla, on balilane Teile siiralt tänulik, sest nemad juba oskavad tänulikkuse kunsti. Nad võtavad Sult raha vastu ja sellele järgneb enamasti väike rituaal, mis on umbes lehvitamise ja palvetamise vahepealne liigutus ning seejärel alandlik, kuid see-eest tänust õhkav naeratus.

Vaatamata sellele, et Balile sai peaaegu et ring peale tehtud, on seal ikka kohti, mida tahaks avastama minna või kuhu hing ihkab nii tugevalt tagasi, et see annab veel aastaid hiljemgi suisa füüsiliselt tunda. See on ju Bali ja need on balilased, keda tahaks veel!
UBUD — jooga-, kunsti- ja riisipõlluparadiis

UBUD

Minu esimene peatuspaik Ubud on tuntud oma spirituaalse vibe’i poolest ja pidutsejatel ei ole seal mõistagi palju teha. Kuid isegi, kui puhkus kisub rannapidude ja muu melu järele, tasub Ubudis kasvõi paar päeva veeta ning aeg maha võtta. Sest seal puhkab välja! Tasub kindlasti sisse põigata Yogabarn’ist, mis nagu nimigi ütleb, on üks suur joogaait, kus saab harrastada igal tasemel joogat parimate rahvusvaheliste õpetajate käe all.

Lisaks on Ubudis maruvinged tervisklikud kohvikud nagu Kafé, Buddha Bar ja palju muud, mille nimed enam ei meenugi. Kui Kafé ees istub üks indiaanlast meenutav noormees, kes joob õlut, teeb suitsu ning räägib oma kunstist, siis minu head soovid talle. Meie tutvus jäi küll üürikeseks, kuid see-eest meeldejäävaks, aga vaata ette, sest Ta on tuntud ka kui kohalik gigolo. Ei, mina tema otsa ei komista ☺

Enamikele seostub Ubud eelkõige raamatu ja filmiga Eat Pray Love". Sinnajõudes ei olnud mul see ausalt öeldes meeleski ja õnneks ei lõika kohalikud ka selle pealt kuidagi kasu. Ei näinud ma ühtegi silti, tuuri või muud jama, mis küsiks korraliku kopika ja viiks Sind näiteks Gilberti bungalow ukse taha või midagi muud säärast. Ilmselt ainuke tüüp, kes elab nüüd nagu Mishka on ravitseja Ketut, kellest on tänaseks saanud kõrges eas ärimees rohkem kui ravitseja. Mina tema juurde ei lähe, küll aga külastan ühte teist healer’it, kelle juures veedan mõnusad 3 tunnikest ja veenan ta tulevaseks joogaharrastajaks (aastaid hiljem selgub, et tegu on sama naisterahvaga, kes oli ka osaline filmis "Söö.Palveta.Armasta". Too sama naine, kes ravis ka Gilbertit, pärast rattaõnnetust). Tema samal ajal peseb mu nahka mulle tundmatu kohaliku päritolu puulehtedega, mis muudab naha nii pehmeks, et mul on hetkeks tunne, et ma olen imikkuikka tagasi moondatud. Uskumatu tädi, kes nägi asju nii selgelt, et kui ta silmad mu kõhtu vaatasid, teadis ta kohe, et ma hommikuks apelsinimahla olin joonud. Nagu inimröntgen! Ja vaatamata sellele, et apelsinimahl on hea ja vitamiinirikas, minu kehale see näituseks ei sobi. Seda ja veel paljugi muud õppisin ma enda kohta tema juures.

Balil kusjuures tegutsesid kuni 80ndateni ainult healer'id ja arste neil peaaegu ei olnudki. Seega, kui on mõttes selline kogemus läbi teha, siis Bali on kindlasti soodne pinnas, kuna neile on pikalt selline anne edasi antud.

Ubudisse jõuan ma kogu reisi jooksul koguni neli korda ja sellest saab mu üks lemmikumaid kohti maamuna peal. Ubudil on teistsugune rütm, aura, iseloom. Tutvun ühe šveitsist pärit naisterahvaga, kes käib Balil juba alates 80ndatest. Oli ta ka abielus Bali mehega, ning täna ehitab endale Ubudisse maja. Tema teadis rääkida, et Ubud on hästi tugeva energeetilise väljaga koht, mis paneb paljusid inimesi sinna meeletult tagasi tahtma, eelkõige neid, kelles on spirituaalsed huvid. Vaatamata sellele, et Ubudist on saamas turismimeka nagu on seda Kuta ja Seminyak, leiavad sinna tee õnneks pisut teistsugused tegelased ja seda näed ning koged iga nurga peal. Pidutesejatel ja niisama seiklusteotsijatel hakkab Ubudis kindlasti igav ja nad liiguvad kiiresti edasi, küll aga leiavad oma koha seal need, kes armastavad joogat, meditatsiooni, head ja tervislikku toitu, niisama chillimist, olesklemist, massaži ja kõike muud, mis teeb Su olemise paremaks.

Toosama naine räägib mulle loo sellest, kuidas tema 80ndate alguses oma udupeene Euroopa fööniga Balil maandus, sellega oma juukseid kuivatama hakkas, ja terve Seminyaki linna pimedaks lasi! Vot selline oli Bali veel mõned kümned aastad tagasi, nüüd on lood mõistagi teised. Föönid on igas hotellis, elekter ka.

Vaatamata sellele, et Ubudis on mitmeid joogakohti, jääb minu esmaseks valikuks siiski Yogabarni, kuid ka Radiantly Alive on üsna põnev moderne stuudio, mis asub otse Ubudi südames. Yogabarn lihtsalt imes mu heas mõttes enda sisse ära. Lisaks on neil võrratu kohapealne kohvik, kus saab maitsta head ja paremat.

Ma ei tea, mis on Ubudi saladus või miks ta on nii kuramuse hea koht, aga esimesed päevad üksi mööda linna lonkides avastan ennast lollilt muigamas kogu aeg. Ja see ei lähe üle, suu nurgad jäävad ülespoole ka siis kui üritad neid vägisi alla tirida ja normaalse eestlase kombel tänaval ringi käia ja tüütutele taksojuhtidele “ei” öelda. Aga feel on nii hea, et isegi kõik need teenusepakkujuad tunduvad pigem humoorikad kui tüütud.

SANUR — igav eeslinn
Kolm päeva omapead olemist ja aeg on minna Sanuri, et sõbranna Lauraga kohtuda. Kõik kena, kuid paraku unustan ma oma lemmik päikeseprillid taksosse, oh üllatust eksole? Need on juba ühe korra lootusetult kaotsi läinud, nimelt kukkusid Austraalias Karijini National Parkis sogasesse vette, aga üks vapper noormees nad sealt välja tõi. Kuid etteruttavalt ütlen juba ära, et saan need mõne päeva pärast siiski tagasi, sest päevatuur viib meid tagasi Ubudisse ja leian taksisti kenasti üles, kes ulatab ilma vastupanu osutamata mulle mu kalli vara tagasi. Nii väike ja sõbralik see Bali tegelikult ongi! Paar kuud hiljem võtab mu prillid endale India ookean. Damn it!

Sanuris ei ole palju teha ja nii me otsustamegi võtta päevatuuri, mis viib meid nii teatrisse, vulkaani juurde, tagasi Ubudisse, Monkey Forestisse, riisipõllale jne. Täis turismipakett, aga see-eest täitsa põnev. Autojuhi palkamine terveks päevaks on üsna odav, eriti kui reisida mitmekesi, ca $50–60.




Seejärel otsustame ühe öö veeta Kutal, mis on austraallastele nagu Tallinn sommidele. Nad on igal pool, nad on purjus, lärmakad, labased ja ennasttäis. Ma ei saa öelda, et see Austraalias nii oleks, aga ilmselt tüübid võtavad Balist maksimumi ja lähevad hulluks sellest, et juua võib igal pool ja suitsetada samamoodi. Austraalia on teadupärast nii kuramuse reguleeritud riik ja siin läheb vales kohas hingamine ka trahvi alla, nii et pole ime, et kõik üritavad Balilt võtta mis võtta annab ja tunda ennast vaba inimesena. Ei saa seda neile otseselt pahaks panna, aga samas ei ole seda kõike ka meeldiv pealt vaadata. Pidutsemise õnge lähme me isegi, sest kui Sa ei ole just surfar või shopaholic, polegi Kutal palju teha. Kokteilid Balil on kanged ja need hakkavad pähe, rsk kuidas hakkavad pähe. Laura suutis tellida sellise kokteili, mille peale isegi teenindaja hakkas naerma. Ise naersime ka, hommikul enam nii naljakas ei olnud.

Kohaliku alkoholiga tasub ettevaatlik olla. Surmajuhtumeid on igal aastal, aga kas see on tingitud konkreetselt alkoholist või on inimesed tarbinud ka muid (kohalikke)mõnuaineid, on muidugi raske öelda, aga kindel on see, et see asi hakkab kiiremini ja teistmoodi pähe. Paar kokteili ja selline imelik sumin tekib pähe. See ei ole üldse halb tunne, aga teistsugune. Samas hommikuks on kõik okei, aga eks see sõltub kindlasti ka inimesest, alkoholi kogusest ja kõigest muust. Sellegipoolest hulluks ei tasu minna, võimaluse korral juua importalksi, mis on küll mõnevõrra kallim, kuid see-eest turvalisem, sest väidetavalt pole vahet, kas sa tellid kohalikku viina, rummi või gini, sinna sisse läheb niikuinii kohalik ja imeodav arrack.

Kõht pidutsemisest täis, viib meie tee meid tagasi Ubudisse. Järgneva nädala ja veidike rohkemgi keskendume detox'ile, trippimisele, joogale ja niisama puhkamisele. Ubud on selleks ideaalne paik ning pahale teele minna seal on suhteliselt raske. Isegi õlut joovad inimesed kohvikus näivad kuidagi anomaaliana. Ubud on lihtsalt liiga hea, et tõsi olla koht..

LOVINA — delfiinipealinn

Sealt edasi liigume edasi ülespoole linna nimega Lovina, mis on vaikne väike linnake, kus tänaval nähtamatuks jääda on praktiliselt võimatu, sest tundub, et oleme selles linnas ainukesed turistid. Nende peamine turismiartikkel on delfiinid ja sinna “orki” satume ka meie, sest kui mina delfiinihull kuulen sõna “delfiin”, siis sinna tuleb tormata nii ruttu kui võimalik. Hea on see, et laevapilet, mis viib merele neid vaatama, on valitsuse poolt reguleeritud ja maksab vaid $5 (aastal 2012). See-eest aga pyyavad absoluutselt kõik inimesed seda Sulle tänaval pakkuda, sest konkurents on tihe ja turiste vähe.

Meie satume ühe sümpaatse meesterahva otsa, kes räägib üllatavalt head inglise keelt ja kes kuidagi sulatab oma olemusega meid ära, lubades, et laevu merel saab järgmine hommik olema väga vähe. Ajame oma kargud enne kella 6 hommikul üles, lähme randa ja meie üllatuseks ning pahameeleks on seal veel kümneid ja kümneid paate. Kas see on tavapärasega võrreldes vähe või oleme muidu petta saanud, jääbki meile teadmata, aga kaks tundi me seal neid delfiine taga otsime ja tundub üsna lootusetu see asi seal olevat. Söömata, väsinud, loksutatud, ei ole see merereis just kõige meeldivam, kuni siis kaks tundi hiljem me siiski delfiinid leiame. Minu esimene emotsioon on mõistagi ülevoolav ja ahhetamapanev, kiljun nagu väike laps. Aga seda ainult hetkeks, sest ühtäkki mõistan, et tegelikult delfiiniparved ju põgenevad nende samade paatide eest, kus me ise istume. Asi näebki välja selline, et kõik sõidavad merele, hakkavad neid otsima ja kui keegi nad leiab, panevad kõik pätsi põhja ja kimavad delfiiniperele järele. Ilmselgelt see delfiiniperedele enam rõõmu ja nalja ei paku, sest üldiselt mõne minuti jooksul teevad nad 90-kraadise pöörde vee all ja läinud nad ongi, kuniks võid neid ainult silmapiiril lustimas näha. Oleks ma seda teadnud, ei oleks ma seda tsirkust vaatama läinud. Lihtsalt kurb..


Aga muidu on Lovina tore koht, kus ei ole küll maailma ilusamat randa, nagu peaaegu tervel Balill (va lõunaosa Kuta, Seminyak, mis on ka peamised turismimekad), aga see-eest näeb natuke ehedamat Balit.

Samaks päevaks on meil võetud veel snorgeldamistrip Menjangan Islandil, mis on West Bali National Parki osa, täiesti asustamata saar, ei ole seal baare, kohvikuid, elanikke, elektrit, ei midagi. Ideaalne koht snorgeldamiseks ja sukeldumiseks. Sealne veealune kallas ja korall kõrvuti suudavad tekitada tunde nagu Sa lendaks ja oi kui mõnus tunne see on. Mina polegi varem snorgeldamas käinud ja pärast seda kogemust tunduvad teised kohad suhteliselt magedad. Aga ilmselt ka seetõttu, et nii head kohta on ka väga raske avastada. Balile sattujad peaksid selle reisi kindlasti ette võtma, vaatamata sellele, et sinna sõit võtab päris kaua aega, olenevalt muidugi sellest, kus viibida.

Meie broneerime sorgeldamise päev enne ja räägime kohalikule agendile veel plaanist hommikul delfiine vaatama minna. Tema raiub, et meil on aega isegi hommikust süüa kahe asja vahel ja meie usume teda. Delfiinide rünnakvaade aga kujuneb kolme tunniseks ja kui me lõpuks kaldale jõuame tuletab vaatepilt meelde mõnd action filmi kaadrit, kus kaks blondi randuvad ja vastu kihutavad 2 mitte küll Harley Davidsoni, kuid see-eest päris kiired motorollerid ja meid peaegu, et hoo pealt tahaistmele viskavad. Jõuame vaid üksteisele hüüda “hotellis näeme” ja juba juuksed lehvides läinud me olemegi.

Tuleb välja, et bussi täis inimesi on meid oodanud juba pea 40 minutit, täiskuuma ilma aircon’ita bussis ning meile antakse 2 minutit asjade pakkimiseks. Kuna me ei plaani järgnevaks ööks samassse hotelli jääda, peame kokku pakkima kogu oma maise vara. Hoo pealt haarame hotellist veel hommisöögigi kaasa ja ilmselgelt karistuseks pannakse meid ette pinki istuma, nii et kõik saaksid suurest vihast meie kukalt vaadata ja kõik pahad soovid meie poole teele saata. Bussi istudes avan kõige suurema naeratuse, mis mul sel hetkel välja tuleb, vaatan kõigile otsa, soovin ilusat hommikut ja vabandan hilinemise pärast.. Keegi ei vasta, kõik ainult põrnitsevad mind ja mu naeratus kukub üsna kiiresti allapoole ning ma keeran selja, kirudes meid maapõhja Lauraga. Ma omateada olin naljakas, aga keegi ei olnud nalja lainel ☺ Vahel on ikka paganama hea, kui Sul on oma keel, millest mitte keegi mitte munagi aru ei saa, et siis nii oma piinlikkust väljendada. Omakeskis muidugi.

Aga et sellest veel vähe oleks, peatub buss poole teel peal ning palub minul ja Laural väljuda, et me läheksime endale mingist kohalikust kauplusest lestasid proovima. Teised tegid selle asja mõistagi varahommikul ära ja jälle põrnitseb bussi täis inimesi meid altkulmu. Kannatame selle suure häbiga ära ja pärast paadis oleme juba kõik päris sõbralikud. Polnud ju lõppkokkuvõttes meie süü, et meid nii kaua seal mere peal hoiti. Aga see-eest saame kordumatu kogemuse üksikul saarel ja meres, kus on nii palju näha ning avastada. Tüdrukud näevad haid!

Täiesti väsinud nagu lapsed ikka pärast mere ääres käimist, leiame endale prantsuse poiste abiga kõige odavama majutuse ever. $8 öö kahele inimesele koos hommikusöögiga. Elamine on äärmiselt tagasihoidlik, kuid meil pole palju vaja. Hommikusöök näeb välja selliselt, nagu paljudes Bali kodumajutustes ikka, et nad küsivad hommikul, mida sa soovid ja sina siis vastavalt oma isule midagi head tellid. Tavaliselt on see omlett, praemuna või banaani pannkook ja seda kõike alati värskete puuviljadega. Meie aga püüame hommikul sealt välja hiilida, sest jube piinlik on selle raha eest veel midagi küsida. Jõuame juba peaaegu väravani, kui sõbralik pereema uurib, mis me söögiks soovime. Valetame talle, et me pole näljased ja lähme nurga taha kohvikusse nosima. No ei tihanud kaheksa dollari eest nii palju nõuda, tee või tina!

Pemuteran — imelik väikelinn

Järgmine peatus on miski väike küla Pemuteran. Vaatamata sellele, et loodame leida sealt soodsa majutuse, meil see siiski ei õnnestu, kuid armsa koha viinamarja istanduse ja mägede kõrval me siiski saame. See näeb välja nagu me läheks perekond Forresteridele külla, küll aga pole kodus ei Rich'i ega Brooki.

Rich Forresteri pole kodus

Tundub, et see koht on surnud, mis surnud nii kohalike kui ka turistide poolest ning on ilmselt ainuke koht Balil, kus keegi ei paku Sulle tee ääres taksoteenust. Õigupoolest on taksot siin saada väga raske ka siis, kui Sa seda ise küsima lähed, mis minu senise Bali kogemuse põhjal on midagi täiesti uut. Bali võlubki sellega, et midaiganes sul vaja on, tasub ainult suu lahti teha ja asjad juba tulevad ise su juurde. Selles linnas on aga omad reeglid ja me küll
üritame kaubelda, kuid maksame lõpuks siiski suhteliselt palju raha, et saada järgmisse sihtkohta, milleks on surfarite meelispaik Medewi Beach.

Minu ja Laura kauplemine kujunebki selliseks, et kaupleme seal, kus kaubelda ei saa, ei tasu või on summad suhteliselt tühised. Seal aga, kus peaks ja rahaline väärtus on suhteliselt märkimisväärne, ei tee preilnad isegi suid lahti, vaid avavad kogu oma rahakoti sisu, silma pilgutamata. Esimese kogemuse saame juba Sanuris taksot võttes. Muideks, suuremates linnades on ametlikud taksod, sellist sinist värvi, plafoonidega ja väga odavad. Kui kuskile Bali teise otsa ei plaani redutama minna, siis nendega sõita on alati kõige soodsam. Meie muidugi neist kuulnud ei olnud, küll aga tänavanurgal üht sellist silmates ja hinda küsima minnes saime silmad häbi täis. Küsib Laura siis, kui palju maksab sihtkohta B minek, mille peale taksojuht nati mõtleb ja vastab, et no kuskil nii umbes 50 000 kuni midagi ruupiat. Laura siis kuulab teda, vaatab üle õla ja teatab mulle , et ta ei saa täpselt aru, aga vist midagi 50 tuhat ruupiat (võibolla rohkem), mille peale mina oma nina ukse vahelt sisse torkan ja ütlen, et teeme siis ikka 50ga ära (pidades silmas, et mitte üle 50ne siis). Kutt hakkab naerma ja ütleb, et no tõenäoliselt läheb see tripp maksma teil kuskil 20 000 ruupiat, aga kui te muidugi väga tahate, ma võin teid sinna ka 50 tuhandega ära visata. Silmad häbi täis, istume autosse ja saame aru, et siin teeb töö ära taksomeeter ja kauplemiseks ruumi ei jagu. Pole vajadustki, sest see on nii maruodav.

Kui aga on minek Gili T-le ja tänavamüüja ütleb mulle piletihinnaks 75 doltsi return ticket'i eest, ei tule ma selle pealegi, et seal oleks võinud kaubelda. Hiljem kaasreisjatelt kuuleme, kuidas keegi sai 50 ja isegi 40 doltsiga sama diili. No kus sa sellega, ma olen ju kogu aeg rääkinud, et lollidelt tuleb nende raha ära võtta ja sealt saabki meil Lauraga nail, et kui keegi pakub hinnaks 8 dolllarit, siis tuleb alati öelda, et ma võtan 10ga ära, okei? ☺

Tagasi Pemuterani. Palju seal teha ei ole ja kuna ka takso leidmine näib võimatu missioonina, jalutame kottpimedas ja vihmas kodu poole. Poolel teel keerame sisse külavahe teele, et uurida ühest kohalikust hotellist, kas nad ehk pakuvad taksoteenust järgmiseks päevaks. Ühtäkki hakkab poolel teel üürgama kohalik možee. Vaatamata sellele, et Bali on valdavalt hinduistlik riik ning vaid 10% kogu rahvastikust moodustavad moslemid, on možeed seal igal pool ning igapäevast palvust peavad kuulma ka need, kellel pole sellest usust ei sooja ega külma. Vaatamata sellele, et me oleme ühed neist, hakkab seal külavahe teel ikka päris kõhe, kui mingi mehe hääl ümiseb Sulle tundmatus keeles mingeid sõnu, mingis imelikus rütmis. Kannad kuklasse, kiirustame koju. Teel peal kohtame kohalikke kutte, kes niisama chillivad, räägime neile oma kurva loo sellest, kuidas meil oleks järgmiseks päevaks autot vaja, mis meid teisele poole Balit viiks ning mille peale nad ei oska palju kosta, kui et neil on mingi sõber, kes võibolla on nõus sõitma. Helistavad kuti kohale, see lajatab meile sellise hinna, mille peale läheb meil niigi pimedas õhtus veel rohkem silme eest mustemaks ja me täname viisakalt teda mitte millegi eest ning lähme koju. Küll me leiame odavama viisi, ja mõistagi leiame!

Uus hommik, uued lootused ja lõpuks leiame endale ka autojuhi, kes viskab meid kõigepealt kohalikku rahvusparki tuurile ja seejärel Medewi Beachile. National Park on minu hinnagul igav, aga seda ilmselt ka seetõttu, et on wet season ja paljud elukad sel ajal liiga aktiivsed pole, väljaarvatud krabid, kes on kõikjal. Näeme mõnda ahvi, aga neid me oleme juba näinud söögi alla ja söögi peale. Üks hull neist pidi mulle ükskord peale ronima, mille peale ma panin sellise sireeni lahti, et Monkey Foresti töötaja tuhatjalga mu poole jooksma hakkas ja mulle arusaamatus keeles midagi öelda üritas. No hiljem selgus, et ma ei oleks tohtinud veepudelit käes hoida. Oh well, sellest ajast peale olen ma nende nunnude pärdikute suhtes veidikene tähelepanelikum.

Ainuke lahe asi, mida me seal pargis näeme on kohalik tseremoonia imetillukeses peaaegu olematus templis. Kui muidu on Bali templid suhteliselt suurejoonelised ja massiivsed (mitte võrreldes Taiga küll), siis see seal oli nagu väike kabriolett onntempel. Kohalik perekond pidas seal palvust, meie uudisninad vaatasime eemalt. Üks naine istub väljas, sest paraku menstruatsiooni ajal ei ole templisse sisenemine naistele lubatud. Ma püüdsin küll aru saada selle tagamaast, aga isegi google ei anna mulle rahuldavat vastust. Igal juhul naised, teile kõigile teadmiseks, paljudes kohtades on vastavad sildid ka üleval. Uskumatu, kuid kohalikku kultuuri tuleb austada.

Kohalik kabriolett tempel


MEDEWI BEACH — surfiparadiis

Edasi viib meie tee kõikide surfarite meelispaika Medewi Beachile, kus võtame vastu ka jõulud. Terve reisi kõige kallim hotell saab kõige suurema pettumuse osaliseks. Loodetud hea asukoht ja interneti olemasolu on seal helesinine unistus. Kuidas me nii puitu panime, on siiani selgusetu, aga lähedastele head soovid saavad edastatud kilomeetreid eemal elukoledas ineternetipunkris. See meie meeli ei heiduta ja õhtusöök Karli, Laura ja äsjatutvutunud Ameerika õpetaja Rossiga saab mõnusa hoo sisse, mis kulmineerub basseinipeo ja kolme lisanduva gei noormehega. Ei midagi ülemeelikut ega supercrazyt, kuid see-eest mõnus olemine ja hommikul õnneks ei kipita kellegi kuppel.

Medewil veedame mõned päevad ja koht saab kõigi lemmikuks. Eelkõige seetõttu, et seal ei ole turiste ja kohalikud on äärmiselt sõbralikud. Teeme rolleritega kohale tuuri peale ja avastame hingematvaid kohti, sealjuures lehvitavad meile tee ääres nii imikud, nende õed-vennad, nende vanemad, nende vanavanaemad ja tõenäoliselt ka vaarvanemad. Nii õnnelikud on nad nähes nelja mootorratturi hiirt ringi tuulamas nagu segased ja meie oleme ka õnnelikud, sest kuidagi hea ja vaba on olla.



Surfarite paradiisi jõudnud, ei saa ka meie kehvemad olla ning otsus teha oma elu esimene surfikoolitus sünnib üksmeelselt. Leiame kohaliku gusti Putu, kes näeb välja vaevu 18, kuid hiljem selgub, et on suisa 30 täis ja pereisa. No see meid ei heiduta, Putu lubab, et lauale me tema käel püsti tõuseme ja see ime ka juhtub. Nii palju nalja vees ullamisest, kukkumisest, püsti tõusmisest, ujumisest, kukkumisest ja veel kord püsti tõusmisest saavad rõõmu tunda ka täiskasvanud lapsed. Koolituse lõpuks oleme suhteliselt kutud, aga see-eest tunne sees on kõva ja suure suuga lubame õhtuks randa naasta ja omal käel edasi õppida. Naasemegi, kuid paraku veavad lained meid alt ning kuri äike tõotab halba, nii et me korjame oma kama kokku ja lähme õhtusöögile!

Pärast õhtusööki läheme ühe hotelli territooriumile väikesele õllele. Pärast kahte tuleb meil Rossiga “geniaalne” idee oma joogaoskusi demonsteerida ja valime selleks pea peal seisu. Halb, äärmiselt halb idee! Ma käin käntsa, pealtnäha süütust kriimustusest saab mu reisi peavalu, mis ei lõppe enne, kui jõuan Taimaale, aga sinna on veel paar nädalat aega.
Järgmine päev on Medewilt lahkumise päev ja kurbust tunneme kõik. Kuidagi hinge läks see koht. Ma ei arva, et see on see koht, kuhu ma tulistjalu tagasi tõttaks nagu näiteks Ubudisse, aga märgi ta endast jättis ja kõigile Bali avastajatele soovitan seda kohta soojalt, eeskätt eheduse osas. Otsi üles ka teeäärne kohvik/söögikoht, mille nime ma iialgi ei mäleta, aga millest saab meie täielik lemmikkoht terves Medewis. Seal on üks tädi, kes ilmselt oma lõbuks ja natuke ka raha pärast valmistab eluparimaid roogasid. Käisime seal maeitea mitu korda, aga tundus, et olime iga kord ainsad kliendid. Tädi see-eest oma olematus inglise keeles mõjub nii sooja ja sõbralikuna, et tuli tahtmine teda kallistada. Toidu kättesaamine võtab aega, aga seda seetõttu et ta on seal enamus ajast üksi ja teeb iga roa ükshaaval valmis, suure hoole ja armastusega, ja seda on tunda. Ning see maitse on ootamist väärt! Ma pakun, et see on kogu mu reisi parim toidukogemus!

Aeg on edasi liikuda, ja Ross otsustab ka viimasel hetkel meiega liituda.

SEMINYAK — austraallaste linn

Seminyaki jõuame poolest päevast. Taksist suudab maailma kõige kitsamal tänaval ära kaotada miski asja, mis autol ees on ja nõuab selle eest meilt raha. Saadame ta kõige viisakamal kombel pikalt ja Seminyaki seiklused jätkuvad, seltskonnas on endiselt mina, Laura, Karl ja õpetaja Ross, kes on ilmatuma lahe semu, kõigele lisaks harrastab joogat. Esimene õhtu üritame natukene pidutseda, aga proovi, mis Sa proovid, mitte midagi olukorda ei soosi ja lõpuks alla vandudes lähme igaüks oma koikusse, lubades et uus päev on alati eelmisest edukam.

Järgmine õhtu on plaan igas ranna buffetis teha üks drink ja nii edasi liikuda. Kui me jõuame umbes kolmanda baarini, saame aru, et see on see koht, kuhu tahame jääda. Ega sellest õhtust polekski palju rääkida, peale selle, et oli ülimõnusa fiiliga koht, ookeanist umbes kolme meetri kaugusel ja rahvas ka tore, kui poleks üks idikas arvanud, et tal on mu aifööni rohkem vaja kui minul. Ei olnud Laura purjakil ega midagi, ei olnud ka võimalust, et ma oleks selle maha piillanud, sest mu kott oli kenasti kinni ja telefoni ma tol õhtal ei kasutanudki. Tundsin küll, et keegi mu selja vastu läks, aga kuna Bali oli siiani tundunud kui maailma kõige turvalisem paik, siis ausalt öeldes ei pööranud ma sellele isegi tähelepanu, kuniks siis ühel hetkel avastasin, et mu kotis oli ainult sularaha ja õhk. Vandusin, mis ma vandusin, tagasi ta mõistagi ei tulnud ning eelkõige oli kurb meel kaotatud fotodest ja ka mõningatest kontaktidest, mida tagasi saada on võimatu.

Mind teadvad inimesed ju mõistavad, et asjade inimene pole ma kunagi olnud ja materiaalne kahju mind ei morjenda, olime ju ise kenasti elus, terved, rõõmsad ja rõõsad. Lisaks oli see meie viimane õhtu Karli ning Rossiga, seega pidutsesime topelt! Rõõmu tuleb tunda inimestest ja emotsioonidest, mitte asjadest või nende olemasolust. Ja see eesmärk sai meil sajaga täidetud! Õhtu kulmineerus sellega, et üks Tarzanit meenutav noormees sõidutas mu rolleri seljas kuskile baari, kus ma pidin teistega kokku saama, aga mingil arusaamatul põhjusel seda iialgi ei juhtunud ja ma kuskilt nurga tagant konts viltu endale takso haarasin, kes mingil teisel arusaamatul põhjusel mind iialgi koju ukseni ei viinud, vaid kuskil hämaras maha pani ja ma sealt oma olematu orienteerumisoskusega võõras linnas siiski kodu üles leidsin. Helistada ei saanud ju kellelegi. Aga oma hotellitoas ma olin ☺

Edaspidi algas mu reis ilma arvuti ja telefonita ning seda pea poolteist kuud jutti! Kui on kunagi võimalik midagi ette võtta ilma kommunikatsioonivahenditeta, siis ma soovitan seda kõigile sajaga, sest see muudab elu palju leidlikumaks ning stressivabamaks. Milleks meil on vaja puhkuse ajal lugeda iga jumala päev uudiseid või jälgida Facebooki uudisvoogu? Paraku on aga see meil tänaseks nii veres nagu söömine või õhu hingamine, unustades ära, et tegelikult on maailmas nii palju avastada ja see kui Sul jääb teadmata, et Su sõbranna istus Mari ja Teelega Butterflys või Terje lisas kolm pilti oma äsja kahe kuuseks saanud lapsest, ei muuda Sinu elu kuigi palju. Vastupidi! Nagu ma olen ammu oma mõningatele tuttavatele rääkinud — me oleme infost üleküllastunud ja me risustame oma mõtteid ja meeli ebavajalikuga, meil ei ole vaja kõike teada, me ei pea olema oma 700 sõbra/tuttava tegemistega igapäevaselt kursis, sest see jätab meile vähem ruumi tegeleda oma meeltes sellega, mis on olulisem, kasvõi hetke nautimisega.

Kõige lihtsam ja labasem näide on see, et kui inimesed söövad näiteks lõunat või minu poolest kasvõi õhtusööki, siis enamasti võetakse lauale ka oma nutitelefon, et läbi sirvida nende meelest oluline. Selleks on mõistagi Facebook, e-mailid, võibolla Instagram ja siis uudised. Ning vähem olulisem paljudele ei ole ka iseenda positsioneerimine ehk update’ime, kus, kellega ja mis täpselt toimub. Selles ei ole midagi halba, absoluutselt mitte ja ma siiinkohal ei halvustagi kedagi, lihtsalt ma tuletan meelde, et saab ka ilma ning selle asemel et sirvida Facebooki, keskendu söögile, ümbrusele, inimestele, loodusele, millele iganes, mis on Su ümber nüüd ja praegu ning sa märkad palju rohkem. Ma ei ole mingi näpu viibutaja siinkohal, sest ma ise olen pool elu laulatatud olnud oma telefoniga, kuid olude sunnil pidin ma hetke nautima ja see on üks paremaid ja ennast avardavamaid kogemusi minu jaoks! Seega soovitan soojalt kõigile sellist väikest “võõrutusravi”.

Pidu peetud ja hommikul viib tee meid Gili saarele, mida olen pikalt ja kaua oodanud. Kurb oli Ross ja Karl maha jätta, aga põnevuseputukas elab mu sees ja ma tahan juba nii väga saare peale. Bussis kohtume maruvaffate inimestega, neist ilmselt märkimisväärsed olid kaks Austraalia poissi, kes kuuldes, et oleme Eestist, pidid imestusest päkad tegema. Nimelt on nende isa eestlane ja noorem vend, kes on muidu kogu oma elu Sydneys elanud, pole oma elus eestlast kohanudki. Vanem vend oli küll Eestis puhtast uudishimust käinud ning eestlasti näinud, kuid siiski oli üllatus kõigipoolne. Ja kus need kurjam teadsid Eesti ajalugu, rohkem kui meie, kuid paraku eesti keelt kumbki ei rääkinud, sest isa oli otsustanud seda mitte edasi pärandada. Ei arutlenud me pikalt sel teemal, kuid tundus, et lapsena lahkunud mehele oli sealne elu jätnud oma jälje ning seetõttu otsustanud siiski jääda pigem austraaliameelseks kui eestlaseks. Ei ole ka isa kordagi tagasi kippunud külla meite maale, millest saimegi aru, et tehtud damage oli täenäoliselt jäädav.

Veel kohtame bussis Austraalia poiste punti, kellega on koos ka üks prantsuse tüdruk ning nendega veedame üsna palju aega koos. Imearmsad olevused!

Gili Trawangan

Gili ise on täiesti seletamatu asukoht maamuna peal! Aga nagu minu seiklused ikka, ei möödu midagi sujuvalt ja/või ilma komplikatsioonideta. Kohapeal selgub, et ma olen meile majutuse broneerinud valele saarele! Tore! Hiljem selgub, et see on tegelikult veebiportaali viga, aga algus tundub “paljutõotav”, kuna olen eelnevalt kuulnud, et kohapealt majutust leida on raske. Tegelikkuses on Gilil väga palju kodumajutusi, ning ühe sellise me ka kohalike abiga leiame.

On kolm saart, Gili Meno, mis on eelkõige mesinädalatel viibijate meelispaik, Gili Air — kõige väiksem ja samuti noorpaaride ning vanurite seas populaarne saar ning Gili Trawangan, mis on eelkõige backpacker'ite ja pidutsejate päralt. Viimasel maandume meiegi, kuigi peosaareks seda minu hinnangul nimetada on natuke palju. Seal saab vabalt joogatada, snorgeldada, kuigi selleks tasub võtta paadituur, kuna kohalikud ajugeeniused küttisid veel mõnda aega tagasi dünamiitidega kalu, nii et korall rannas on surnud, mis surnud. Samuti vohab seal kristallsinises vees korralik bakter ja kuna mina seda ei teadnud, ja apteeker oli lubanud mul oma haavatud põlvega (mäletate, kui ma jokkis peaga koos Rossiga peapeall seisu demosin? Geenius!) vette ujuma minna, siis minu snorgeldamisest saab tänu sellele alguse üks natuke pahaks minev haav.

Kuna Gilil haiglat ei ole, on vaid väikesed kuubikusuurused putkad esmaabi andmiseks, astun minagi ühel õhtul ühest sellisest sisse, et nad mu haava korda teeksid. Istun seal sureva vanamehe kõrval, ja jään endale mitte omaselt kuidagi väga rahulikuks ja mõtlen vaid, et jumal tänatud, et tal pere ümber on.. Seejärel tuleb doktor minu põlve putitama ja müüb mulle 10 dollari eest mingisuguse salvi, mis peaks põlve korda tegema. Korrutades, et se kreem, mis mul juba oli, on mõttetu ja see ei aita. Teise 10 dollarit tahab ta küsida karbi plaastrite eest, aga saadan ta mõttes kukele ja teatan, et mul on endal plaastrid olemas.
Mõned päevad kasutan salvi, aga põlv läheb üha hullemaks. Ega ma ise väga aru saagi, aga kõik isehakanud tohtrid (loe: saarel kohatud inimesed) jagavad erinevaid diagnoose: kes ütleb, et pole hullu midagi, kes väidab kindlalt, et mul on juba tekkinud infektsioon ja kui ma seda kiiremas korras jonksu ei saa, võib see koguni jala ampulteerimisega lõppeda, kuna kliima on niiske ja haavad seetõttu paraneda ei taha.

Paar päeva enne saarelt lahkumist külastan üht teist kuubikut, kus vaatab mulle vastu arsti kitlit kandev laps! Mu esimene küsimus härra tohtrile on mõistagi, kui vana ta on? Ta ütleb mulle 27, ja ma omasi mõtlen, kes nendest Aasia inimeste vanusest ikka aru saab. Kui aga uurin tohtri staaži kohta, teatab ta mulle, et tal on ette näidata uhked 6 aastat. Tuleb siis istub mu kõrvale, samal ajal rääkides telefoniga kohalikus keeles väga pikalt, väga valjusti ja väga tähtsalt, ning seejärel nii möödaminnes hakates mu põlve silitama. Ma ei teagi kohe, kuidas reageerida, äkki see on ravi üks osa või midagi, aga igaks juhuks tõstan oma põlve üle teise põlve ning ootan viisakalt ära, millal tohtrihärra oma tähtsa kõne lõpetab. Kui tal siis minu jaoks jälle natuke aega on, teatab ta mulle, et need rohud, mis mulle antud on, on kõik mõttetud ning ma peaksin ostma hoopis ühe teise salvi, mille ta mulle medikamendikapist pidulikult ulatab. Asi tundub üsna kahtlane, sest mu haav ei ole midagi erakordset ja selliseid asju juhtub inimestega kogu aeg, kuidas saab igal ühel oma versioon selle ravimisest olla? Aga kuna ta teatab mulle kaljukindlalt, et mu haav näeb väga halb välja ja seda on vaja kohe praegu ravima hakata, siis ma käin välja järgmised 10 dollarit lootuses, et mu põlv korda saab.

Paar päeva läheb mööda ja mõistagi ei tee see salv mitte essugi! Lõpuks jõuame mandrile ja ma lähen esimesse ettejuhtuvasse apteeki, kus noor neiu teatab mulle, et antiseptikut nendel ei ole, küll aga ta võib mulle piiritust müüa haava puhastamiseks. Piiritust??? Ma ei tea meditsiinist väga palju, aga ma eeldan, et puhast alkoholi lahtise haava peale ei panda juba väga kaua aega. Ainuüksi mõte sellest, võtab mul põlved nõrgaks. Ma keeldun! Seejärel pakub ta mulle antibiootikume, mis peaksid põlve kiiresti korda tegema. Ma küsin, kas ta on arst, kellel on õigus mulle antibiootikume välja kirjutada, mida ta mõistagi ei ole ja ma lihtsalt jalutan sellest apteegist välja, olles täie mõistuse juures ja mõistes, et vihastamine mu põlve tervemaks ei tee, aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, kuidas ühe nii tavapärase asja puhul pakutakse Sulle 107 erinevat vahendit selle parendamiseks nagu mul oleks mingi harva esinev sündroom, millega ei osata midagi peale hakata!!!

Võtan ennast kokku ja kõnnin järgmisse apteeki, kus pakutakse mulle haava parandamiseks pulbrit. Pulbrit??? Alles olid kreemid, salvid ja alkohol, nüüd järsku on pulber? Ma olen täiesti segaduses ja apteeker vaatab mind suhteliselt kaasatundliku pilguga ja ütleb tagasihoidlikult, et see maksab kõigest 3 dollarit ning ta lubab, et see teeb mu jala korda. Maksan selle ära ja ma ei tea, kas see on see kuradi pulber või järgmine päev toimunud kaheksa tunnine lennureis Taisse kuivas õhus, aga Taisse jõudes on mul esimest korda pärast kahte nädalat tekkinud põlve peale kärn ning see on hea näitaja. Järelikult paraneb ja mõistagi paranebki mu haav täielikult.

Kui kellelgi on kunagi plaan Bali trip ette võtta, siis Gili peaks olema must go listis, sest see on täiesti teine maailm. Puuduvad mootorsõidukid, sh rollerid, mis tähendab seda, et liikluses eksisteeriivad vaid jalgrattad ja hobused. Ja nii ongi! Hobene viib meid ja meie kohvrid kenasti majutuspaika, edasi liikleme ainult velodega. Pole vahet, kas konts on viltu või ramm raugenud, koju väntad Sa nii ehk naa. Ja no kui peakski tahtma jala koju jalutada, siis täenäoliselt ei juhtu Su baari ees ootava rattaga ka mitte midagi. Meil kõrvaltoas elaval poisil läks ükskord ratas kaduma, aga üsna pea selgus, et sealne perenaine laenas seda korraks. No kuhu Sul sellega ikka minna oleks, kui saarele teed vabalt rattaga poole tunniga tiiru peale. Pahategijatele, kui neid peaks seal olema, saadaks üsna ruttu jälile, sest kes see ikka ujudes vana kräulat kaasas viitsiks vedada! Ja paadile Sind ilmselt rattaga ei lastakski.


Saar on täiesti omas mullis ja vaatamata väiksusele on seal baare ja restorane nii nagu seeni pärast vihma. Kokkulepe on aga selline, et igal õhtul toimub suurem pidu ühes kohas ja see koht vahetub igal õhtul, mis on hiiglama tore, sest siis kogunevad sinna kõik saareelanikud. Mina, kes ma elan ilma kommunikatsioonivahenditeta on selline eluviis nagu loodud, sest kokkulepped sünnivad väga lihtsalt ja kõik inimesed jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta. Ideaalne! Mulle kohe meeldis selline “kohtume kell 5 puu all” elustiil, jube mõnus.
Gili hingab aga omas rütmis ja Sa lähed sellega sujuvalt kaasa.. Olgu selleks hommikune jalutuskäik kivistel tänavatel, varbad vees logelemine, turul õhtustamine, seeni söönud inimeste üle naermine või elava muusika nautlemine, kõik on lihtsalt nii hea.. Pole ka oluline, kas jutleda 60 aastaste kärssade, endise palgasõduri või imeilusa Michaeliga, oled Sa ikka sõprusest tulvil ja mitte midagi ei häiri Su olemist ega meeli.. Isegi paduvihm, mis ujutab üle kõik Gili tänavad nii, et rattaga sõites on Su põlved ka vee all, ajab see Sind nii meeletult naerma, et vastutulevad inimesed arvavad loomulikult, et Sa oled kohalikke seeni manustanud. Ja seeni manustavad seal kõik! Mul on huvi puudus paraku!

Aastavahetuse võtame samuti Gilil vastu ja vaatamata sellele, et üks asi viib teiseni ja teine kolmandani, ei morjenda mind isegi fakt, et rakette näen ma kärarikkast Iiri pubist läbi põõsapilu.. Vahet pole, ma pole kunagi ilutulestiku fänn olnud ja nii kaua kui tunne on hea, pole muul tähtsust. Pooljuhuslikult põrkame saarel kokku Austraalias kohatud sõbra
Chadiga. Täpselt nii väike see maailm ongi!

Edasi viivad meie teed imeilusale valgeliiva rannale, mis otsekui sulab varvaste all.. Pidulised-ilulised õõtsuvad muusikarütmis, janusemad ootavad baarileti ääres oma järjekordset kohalikku alksi, et see kummipea tunne, mida see alkohol suudab tekitada, ometi ära ei läheks, noorpaarid müravad põõsaste vahel, mõni ujub, mõni magab, keskuidas.. Meie istume imeväikse seltskonnaga keset melu ja peame justkui oma pidu selle suure peo sees.. Intiimne, sügav, vaba, mõnus.. Ja kella kaheks oleme juba koikus, et uus aasta värske pea ja uute tunnetega vastu võtta! Ma armastan Sind, Gili!

Lahkumine Gilit ja Balilit on kurb nagu iga lahkuminek ikka, aga õnneks teadmine, et tulen siia veel tagasi, hoiab mu meele selge ja ärksana edaspidiste sündmuste jaoks.

Kui ma kuu aega hiljem Balile naasen algab see umbes samamoodi nagu selle loo algus, aga sedakorda ei unusta ma maha mitte arvutit, sest see oli juba unustatud, küll aga selgub Malaisia lennujaamas umbes poolteist tundi enne lennuki väljumist, et mul ei olegi Balile piletit ☺ Kust see error tekkis, kas oli tegu minu hajameelsuse või tehnikarikkega, on tänaseni selgusetu, aga nii kiiresti pole ma mitte kunagi pidanud ühtegi piletit ostma ja veel peaaegu, et samal ajal lennukile ka jõudma. Teise sõbranna Laura taibukus säästab mu aega ja raha ning me jõuame koos Balile ☺ Laura veel ütleb, et see poleks ju Sina, Laura, kui kõik oleks sujuvalt läinud ja ma arvan, et tal on õigus!

Laura on Balil esimest korda ja meie tee viib meid  sel korral Bali lääne ossa Candidasasse ashramisse olelema. Gedong Gandhi ashram on orvude päralt, kes on nii soojad ja armsad. Ashramis on omad reeglid ja söömine toimub koos elanikega ühel ajal. Istume kõik koos põrandal ja meile ulatatakse kahvlid, samal ajal söövad kohalikud ise sõrmedega. Me tõstame Lauraga kahvlid kõrvale ja naudime toitu täpselt nii nagu nemad.. Ilus!

Ja sealt edasi jõuame taas Ubudisse ja joogaelu võib taas alata, kuniks Laura Malaisiasse tagasi lendab ning ma taas Ubudisse üksi jään, täpselt nii nagu reisi alguses.. Kuigi Laurale on kurb “nägemist” öelda ja nutt tuleb vägisi peale, suudab siiski Ubud mu hekte pärast taas rahulikuks muuta.. Kuniks ma sealt mõned päevad hiljem Austraaliasse naasen..

Üks osa mu hingest elab Balil tänaseni.. Jää sinna, ma tulen seda ühel päeval vaatama!



Eelmine
10 põnevat fakti Bali kohta
Järgmine
6 põhjust, miks vähemalt korra elus Bali saart külastada

Lisa kommentaar

Email again: